ITSPEA2026

Vanusekontrolli kasutatakse üha enam rakendustes ja sotsiaalmeedias, eelkõige, et piirata alaealiste ligipääsu neile ebasobivale sisule, mida seal võib leiduda. Hetkel on vanusekontrolli nõuded erinevad, mõned on väga ranged ja teistel neid polegi. Üha enam aga on hakanud rakendused vanusekontrolli vormiks küsima pilti ID kaardist või ametlikust dokumendist.  Oma riikliku dokumendi pildi üleslaadimine võib tunduda imelik ja isegi ebaturvaline - mis siis, kui info lekib? Balti riikides on üheks heaks lahenduseks Smart ID, kuid see töötab nii hästi nende riikide tugeva e-identiteedi ja digilahenduste tõttu. Mujal riikides on rahvaarvud kordades suuremad ning ID süsteem pole nii ühtne, et sellist üldist lahendust kasutada. Kuigi see oleks palju parem ning ohutum viis, oleks sellise süsteemi arendamine näiteks Ameerikas palju raskem.  Kuigi ametlikult öeldakse, et vanuskontroll tähendab isikuandmete töötlemist ja peab vastama andmekaitsenõuetele, on ikkagi vastumeelne tunne igale ...

 2025. aasta lõpus jõustus Austraalias seadus, mis piirab alla 16-aastaste ligipääsu sotsiaalmeediaplatvormidele. Keelatud on näiteks TikTok, Instagram, Snapchat ja Facebook. Austraalia oli üks esimesi riike, kes selle vastuolulise seaduse vastu võttis ning selle idee kasutamise üle on spekuleerinud ka muud riigid.  Mis oli sellise seaduse eesmärgiks? Eelkõige sooviti sellega kaitsta noorte ja laste vaimset tervist, vähendada küberkiusamist ja selle mõju lastele, vältida sõltuvust, hoida eemale noori kahjulikust sisust  ning algoritmide mõjust, mis on teatavasti disainitud kasutaja tähelepanu ja aega tõmbama. Austraalia valitsus väitis eelkõige, et sotsiaalmeedia mõjutab negatiivselt noorte vaimset tervist ja tekitab ärevust.  Kas sotsiaalmeedia mõju noortele on nii negatiive, kui väidetakse? Isiklikult kritiseerin tugevalt ideed, et midagi sellist nagu sotsiaalmeedia lihtsalt ära keelata. Sotsiaalmeedia on koht, kus on koos igasugused erinevad inimesed kes moodustav...

Tehisintellekt on viimastel aastatel hüppeliselt arenenud, puudutades pea kõiki valdkondi. Üks muutus, mis on rohkem märgatavaks muutunud, on ressursid, mida tehisintellekti arendamine sellise tempoga tegelikult kasutab ja rahaline mõju, mida see kaasab.   2025. aasta detsembris teatas Micron, et lõpetab Cruciali tarbijaliini, et suunata oma müük tehisintellekti kiiresti arenevale turule, et vajadust leevendada. Olles üks suuremaid mälukiipide tootjaid, oli hinnamuutus tuntav kohe. RAMi hinnad on väga tugevalt kõikunud ja kohtades ka mitmekordistunud, tekitades paljudes inimestes muret. Nvidia on samuti suunanud oma ressursid tehisintellekti suunas ning vaikselt nihkunud eemale tarbijariistvara poolt, mis on samuti GPU hindasid tõstnud. Ühtlasi võib nimetada veel Samsung, SK Hynix kelle tegevused on tavakasutajat mõjutanud.  Mida peaks sellest arvama tavakasutaja? Esmakätt tunnevad ennast mõjutatuna inimesed, kes päriselt ise kasutavad võimsamaid arvuteid, töö jaoks, hobi...

Kas tehnoloogia saab iseenesest olla eetiline või ebaeetiline? Tehnoloogia pole minu arvates midagi, mis iseenesest saab olla eetiline või ebaeetiline. Loeb see kuidas seda kasutatakse. Arvan, et "tehnoloogia" on lihtsalt vahend või viis kuidas võimaldada millegi tegemist. See kuidas seda tehnoloogiat kasutatakse on see, mis saab olla eetiline või ebaeetiline ning mingit kindlat tehnoloogiat ja viisi kasutav ärimudel võib kujuneda selliseks, kuid selle nähtuse põhjustab alati siiski see, kes kontrollib ja suunab kasutust.  Näiteks võib pidada ebaeetiliseks kuidas läbi tehnoloogiate kogutakse ja kasutatakse andmeid, või kuidas kättesaadavus disainitakse maksmise ümber, või kuidas tehnoloogiataristute rajamine on loodusele kahjulik, kuid selle eetika või ebaeetika põhjuseks on ikka inimesed kes kasutavad, disainivad, kujundavad nõudlust ja mõjutavad neid trende.  Näiteks võimaldab tehnoloogia teha väga arenenud andmeanalüüsi, kuid see mida selle tehnoloogiaga analüüsitakse, on ...

 Mikrotehingute eetika videomängudes Mikrotehingud on videomängudes (tegelikult ka mujal tarkvaras) kasutusel olev ärimudel, kus saab päris raha eest osta endale virtuaalseid asju, kosmeetikat või mänguvaluutat. Tänapäeval on see pea kõikjal olev nähtus, mitte ainult tasuta kuid ka tasulistes mängudes.  Mikrotransaktsioonid hakkasid ilmuma 2000ndate kandis, varajasteks näideteks võiks nimetada mänge Habbo Hotel ja Second Life, mis seda kasutama hakkasid. Samuti võiks üheks suureks mikrotransaktsioonide edutajaks pidada Bethesdat, 2006 aastal The Elder Scrolls 4: Oblivionis hakati mikrotransaktsioone pakkuma (kõige tuntum on "Horse armor" kosmeetika pakk). Kui tollel ajal polnud mängus raha eest müüdavad asjad väga globaalselt edukad ega maksnud eriti midagi, on nüüdseks asi muutunud. Näiteks aastal 2023 teenis Electronic Arts (EA) mikrotransaktsioonide pealt üle nelja miljardi dollari ning selle ümber on kujunenud terve ärimudel.  2006. aastal videmängus Oblivion müüdud ...

 Kirjutan seekord vabalt valitud teemal mis haakub IT kui ka mulle lähedase teemaga: kunst. Palju on räägitud tehisintellekti mõjust kunstile, mida võib öelda ka seetõttu, et peale kirjavahetuse muutus laiale avalikkusele kättesaadavaks AI pildigeneratsioon, mis viimastel aastatel on tohutult arenenud. Igale poole hakkas ilmuma AI 'kunst' ning kohati on see nüüd täielikult ennast meie ühiskonda integreerinud.  Midagi, mida aina rohkem on näha, on täielikult tehisintellekti genereeritud reklaamid. Neid saab juba isegi näha telekast (GO3 poolt telekas jooksmas täiesti AI genereeritud reklaam). Imelik mõeldagi, et igatsed päriselt tehtud reklaami, seda kus inimesed näitlesid või toodi tooted kohale ja kallati neile vett peale. Tegelikult haakub see teema tugevalt disainivaldkonnaga, kus graafilised disainerid ja muud visuaalkujundajad nende reklaamide eest hoolt kandsid, olgu need pildid või videod. Kuna suurem osa reklaame on asendunud odava AI toodanguga, on disainerid (fotogra...

 Arvan, et üheks suuremaks IT turvariskiks võiks pidada inimlikku faktorit, manipulatsiooni ning pahatahtlikku käitumist. Turvaauke saab parandada, süsteeme tugevdada (muidugi ei tähenda see täielikku turvalisust), kuid raske on inimeste käitumist muuta, sest sellele pole nii lihtsat universaalset lahendust. Arvan, et alati on riskifaktor selles, et pahatahtlikud inimesed leiavad oma ohvriteks neid, kes pole kõige suuremad asjatundjad, neilt saab pressida välja raha, olulist infot, saab manipuleerida või maskeeruda tuntud organisatsiooni nime taha. Raske on näiteks vanematel inimestel läbi näha, miks peaks panga nime alt tulema petukiri. Kuid sellised petuskeemid arenevad pidevalt uutele tasemetele ning juba ammu ei pea ohver olema tehnoloogiakauge inimene, et pettuse ohvriks sattuda.  Tehnoloogia küljelt saab selles vallas ka üht teist ette võtta. Näiteks spam filtrid e-postis on hea viis kuidas kahtlaseid kirju eemale hoida, kuid ikkagi pääsevad hästi maskeerunud kirjad seal...

 Arvestades, et digitaliseerimine on levinud pea kõikjale on väga päevakohane, et kõik mugavalt arvuteid kasutada saaksid. Arvan, et IT tugilahenduste küsimust ei saa üksnes suunata ühe või teise valdkonna alla - koos võiksid töötada mitmed valdkonnad, et parimaid lahendusi leida. Võib öelda, et teema liigitub erivajadustega inimese abivahendite alla, kuid kuna ühtlasi tegu tehnoloogiaga, on muidugi vajalik, et tehnilised lahendused töötaksid sama hästi nagu igal pool mujal. Oluline on nii kasutatavus kui ka tehnoloogia poole pealt disain. Koos võiksid töötada nii meditsiinitöötajad, erivajadustega inimeste esindajad kui ka tehnoloogiainsenerid, et mõlemad vajalikud nurgad kaetud oleksid ja keegi mõlema poole eest räägiks.  Hetkel tundub mõistlik süsteem, et ostu toetab riik ning omaosalust makstakse odavamate (või mis suuremal osal hüvitatakse) asjade puhul vähem. Siiski kõigi vajadused on erinevad ning raskematel juhtudel maksavad lahendused palju. On arusaadav, et riik või ...